Ei ole olemas võimatuid asju – piisava tahtega on võimalik õppida kõike.

Kirjutamine

W. Hocares tekkis pseudonüümina üheksakümnendate lõpuaastatel ja seda just kirjutamise pärast.

Lapselikult action-jutud kooliajal muutusid esimese armastuse tekkides luuleridadeks. Elu kogedes ja teadmisi kogudes said alguse ka tõsisemad tekstid – nii argiteemalised arutlused, blogid kui ka aja- ja ilukirjanduslikud tekstid. Kirjutamine on minu jaoks miski, mille läbi saab lahti mõtestada nii ennast kui maailma enda ümber. 

Seega võib julgelt väita, et W. Hocares oli ja on eelkõige kirjutaja.

Kujundamine

Suure arvutifännina sai kujundamine hobiks aastal 1994 ning end pidevalt täiendades leidsin tee hetkeni, mil see tegevus hakkas vaikselt ka elatist tooma.

Lihtsate trükireklaamide ja autokleebiste kujundamisest Rakvere väikeses reklaamifirmas olen paarikümne aastaga jõudnud ajalehtede ja raamatute küljendamise-kujundamiseni, videotöötluste ning kodulehte valmistamiseni. Iga taskvarauuendus sunnib minema aina sügavamalt teemasse ja õnneks teeb see kõik töö aina huvitavamaks.

Mulle meeldib kõike otsast lõpuni ise teha.

Hunt Kriimsilm

Iga ettejuhtuv töö toob uusi väljakutseid ja selle asemel, et maksta sadu, võib-olla ka tuhandeid eurosid spetsialistidele, võib enda seni tundmatute valdkondadega kurssi viia.

Vajadusest projektil osaleda tuli oskus luua 3D visualisatsioone arhitektidele ja sisekujundajatele, soov erineda õnnitluskaartidega joonistamisoskuse (mille lihvimisele kulus aastaid), uue reklaamklipi valmimine nõudis ka taustamuusika loomise.

Need pole asjad, milles peaksin ennast spetsialistiks, aga kui on vajadus, siis on olemas juba ka oskus.  

sõber

 

juba teismeliseajast tean
ja tunnen läbi-lõhki sind
parimaks ma sõbraks pean
ei ole iial reetnud mind

ja olnud toeks, kui koorma
raske selga sättinud on elu
ning juhtus siis, kui noor ma
mul ravisid ka hingevalu

me läbi nelja aastaaja
nüüd käinud palju kordi koos
tallund kõvaks ühtse raja
sa kirjas minu eluloos

hallipäisena nüüd kodutrepil
ma mõtlen –
sa iialgi ei ole kitsi
oma elu, sinuga ma lepin
võtan veel sind ühe pitsi

 

august 2009. a.

Tekstinäide töös olevast romaanist

„Olgu. Teeme nii, et ma tulen kolme päeva pärast, see tähendab reedel, hommikul ise Pärnu vanglasse. Sina saad samal ajal paberid korda ajada ja kohe reedel saan ma üleviimise Ämarisse. Kas sobib?“ küsis Ander. Ta oli endamisi otsustanud, et kui Arno Seeder sellise variandiga nõustub, siis võtab ta selle ise ka kaalumisele. Ämari vanglas istus Anderi paar väga head tuttavat.

„Reede sobib, aga anna teada, millal sa Pärnusse jõuad. Saame siis linnas kokku ja ma viin su ise vanglasse.“

Ander hakkas naerma ja jätkas direktori mõtet ise: „Et sina saaksid kannused põgeniku tabamise eest – võimalik, et oma politseinikust venna kaasabil – ja minul jääks ära võimalus vabatahtlikult, ise vanglasse tagasi tulla. Kaval!“ Ander sülitas. „See ei lähe kohe mitte. Ma tulen ise või ma ei tule üldse.“

„Telefon ei ole välja lülitatud,“ sai Ander lõpuks selguse ka viimase tingimuse osas.

„Ei. Ainus võimalus on see, et mina sind viin. Usalda mind!“

„Kas ma peaks sind usaldama?“ imestas Ander. „Miks ma peaks sind usaldama, Arno? Pärast seda , kui sa ei täitnud ühtegi minu tingimust. Sa ei tulnud üksi…“

Vangladirektor vaatas venna ja isa poole. Andres irvitas laialt.

Samal hetkel kuulis Ander mõlemalt poolt autode hääli. Samast suunast, kust oli tulnud tema isa, vilksatas puude vahel valget.

„Värdjas!“ tõukas Ander end paigast, kui nägi silmanurgast Arno Seedrit kiirelt liigutamas. Ander kuulis pauku ja puukoored tabasid teda valusalt vastu põske.

„Piider!“ röögatas ta veel korra ja andis siis kopsud jooksmise jaoks.

Run, Forrest! Run!“ kuulis ta veel venna optimistlikku hüüatust.

Ja Ander jooksis naguta  polnud kunagi varem jooksnud.