Elu ja kõik muu

Autoga Euroopas

Üle poole suvest ja aastast on läbi … Reis kaugustesse õnnelikult tehtud. Kui eelmisel aastal sai läbitud mõned kilomeetrid alla 7500 kilomeetri, siis sel aastal tuli viissada kilomeetrit otsa. Ja elamusi kordades rohkem, seda just sõites. Poola kiirtee Varssavist Lodz’i oli hullumaja: kiirused 130-160 km/h ja liikluskultuur nagu saates “Võimalik vaid Venemaal”. Märguanneteta reavahetused, süstimised ja äkkpidurdused, kui keegi piisavalt kiiresti eest ära ei tulnud oli vaid osa nähtust. Kümne kilomeetri jooksul nähtud neli avariid, milles ühes oli ühes osapoole auto vaat, et pulbriks sõidetud. No mille kuradi pärast on vaja aastaid vana Renault Trafficuga sõita 160+ km tunnis??? Austriast

Loe lähemalt »

Testiks…

Lihtsalt, et proovida, kuidas kirjutamine käib. Üle poole aasta on mööda läinud sellest, kui sai viimati natuke pikemalt kirjutatud. Tallinna Loomaaia Sõprade Seltsi palvel sai kirjutatud hulk lugusid loomaaia asukatest nn jõulukalendri tarbeks, et nende lugude kaasabil mõned armsad ja huvitavad tegelased omale vaderid leiaksid. Ja leidsidki, seega ülesanne täidetud. Juhuu! Ja sinna see kirjutamine jäigi. Paar päeva tagasi sai vaadatud oma blogi ajalugu, loetud varasemaid kirjutamisi ning jõudsin järeldusele, et vähemalt millalgi ma oskasin kirjutada. Või vähemalt millalgi ma tahtsin kirjutada asjadest, mis omasid tähtsust ja mis avasid mingil määral ka mind ennast. Ehk on just see viimane põhjuseks,

Loe lähemalt »
Elu ja kõik muu

PL

Ma võin olla messed up, vahepeal täiesti segane, aga see ei muuda asjaolu, et teinekord võib ka minul õigus olla. Jah – ka mina eksin ja teinekord suurelt, aga panna seda kõike üldiselt märgistavaks sildiks on natukene ebaõiglane. Esilekerkivate probleemide puhul on mulle saanud tavaks, et tahan selle kohe ära lahendada, kui selleks vähegi võimalust on. Vähemalt võimalikest lahendustest peab mõtlema, sest kui lahenduste leidmistele üldse mitte mõelda ja kaevuda sügavale maa alla kõigi elu poolt ette veeretatud raskuste eest peitu, siis jäävadki need lahendused tulemata – täna,  homme, järgmine kuu või viie aasta pärast. Probleemid ei kao, kui neid

Loe lähemalt »

Õhtu ilma vihmata; Rock Hotel “Kõik on täpselt nii kui peab”

Viimaste õhtute jalutamised on toimunud vihmas, kergelt juba sügise järgi lõhnavas, kuid siiski soojas vihmas. Ei – ma pole tahtnud vihmas jalutada, ent siiski oli kuidagi kummaliselt mõnus tunne tulla tagasi koju vettinuna, panna riided viimseni rõdule kuivama ja ise kuiva, sooja bleedi sisse suitsu tegema pugeda. Lihtsalt mõnus ja oma… Vihma täna ei sadanud. Kuidagi teine tunne oli. Imelik. Midagi oli justkui puudu. Midagi oli kadunud sellest tavalisest rütmist. Jalad olid lähimale ristmikule jõudes kuivad, foorituled paistsid selgesti ilma, et vesi mööda nägu alla voolates pilku hägustaks. Harjumuslikult sügavale põuetaskusse peidetud suitsupakk võinuks vabalt ka peos olla koos tikkudega.

Loe lähemalt »

Muutustest; Haim “Falling” (2013)

Jah, laupäeva öösel pool neli ei ole tõesti midagi targemat teha, kui lülitada arvuti tööle, muusika käima ja hakata kirjutama. Aga noh – asi seegi. Parem kui unetult voodis rähelda ja mõelda mõtteid, mida ei taha mõelda isegi päevavalges. Plaanid tulevikuks, plaanid järgmiseks nädalaks, ideed, mida peaks tegema ja ideed, mida mingil tingimusel ei tohi teha. Viskan silmanurgast pilgu suurele kaustikukuhjale ja raputan veelkord pead. Ei, ei tohi. Kindlasti mitte. Aga ööd on ilusad… Isegi siis, kui vihma sajab, rõdu äärele toetudes juuksed märjaks saavad. Tänavalaternate kohal on must, must taevas. *** Floating back to my sweet, little diomond cell

Loe lähemalt »
#familyMerlot

31. august 2016 – Suve lõpp ja Bon Jovi

Miljon aastat pole kirjutanud ja kuna täna õhtul toimub selle suve ametlik lõpuüritus, milleni on veel paar tunnikest aega, siis mõtlesin, et õhtut oodates võiks ju meenutada seda, mis tunne on kirjutada midagi pikemat, kui reklaamlause Facebooki või menüüuuendus Merlot’sse. Tunded on segased – rõõm, nukrus, närvilisus, ootusärevus, lootus ja purunenud lootus samaaegselt. Ilus päikeseline ilm annab kehale sooja, rõõmsad naeratused, millega lõunaseid tervitusi jagati, soojendasid hinge, ent ometi… Ei ole head ilma halvata ja täpselt selline ongi see elu, milles tegelikult me kõik igapäevaselt elame. #familyMerlot Kindlasti üks selle suve märksõnadest, mis seotud väikese baar-piljardisaal-restoran Merlot’ga. Jah – nagu

Loe lähemalt »

Mis minust saanud on?

Mis on blogimise ehk siis päevikupidamise üks suurimaid plusse, on see, et sa saad vaadata tagasi enda elule. Võib-olla ma ei ole kõige kauem sel alal tegutsenud kirjutaja, aga mul on siiski mingi minevik, mida mäletada. Ja ka minevik, mille olin unustanud. Minu jaoks on viimastel aastatel sarkasm ja satiir olnud ülimad: ma pole sageli mõelnud sellele, kust see kõik pärit on. Ning tänasel öösel saabus killuke selgust – ma leidsin taas kommentaari (minu blogis siiani üleval), mis pani mind asju ümber mõtlema. Minu postituse alla kirjutati kunagi selline asi (inimese poolt, kellega olin selleks hetkeks 4 aastat suhelnud): “Võiks

Loe lähemalt »
Elu ja kõik muu

Ärkamine rumalusest… Taaskord… Kisub vist igavaks juba

Ühe loengu vaatamine kaks õhtut tagasi ning kaks lugemist täna hommikul tõid mind lõpuks tagasi siia blogisse, et üle pika aja midagi kirja panna. Loeng ei ole oluline tänase kirjutise teemas, kuid loetu küll. Kontrollisin üle miljoni aasta oma postkasti ja sealt oli lugemissoovitus kanalist, mille olin kunagi tellinud. Autoriks David Hopkins ja artikkel How a TV Sitcom Triggered the Downfall of Western Civilization. Ja tõesti, see pani natukene kaasa mõtlema. Toon ühe lõigu sealt ka siia. You may see it as a comedy, but I cannot laugh with you. To me, Friends signals a harsh embrace of anti-intellectualism in America,

Loe lähemalt »
Idiootsus

29. veebruar 2016 – Natuke plagiaadist

Tere! Isegi, kui käesoleval blogil ja sellega seotud Facebooki lehel ei ole kümmet tuhandet järgijat, siis tegelikult mulle meeldib see, mida ma siin ajuti teinud olen. Ma olen kirjutanud asjadest nii nagu ma mõtlen ja kui ehk vaid Hillar Kohv välja jätta (jah – see veinisena kirjutatud asi), siis tegelikult olen suutnud seda tehes ka üpris objektiivseks jääda. Olen siin vahel üles võtnud ka neid valusaid päevakajalisi teemasid nagu oli (ja on) seda pagulased. Ma ei oska nüüd öelda, mitu korda ma seda teinud olen, aga on meeles see, et septembris tegin seda kindlasti – 4. september 2015 – Immigratsioonist ja

Loe lähemalt »

28. veebruar 2016 – Piiridest ajakirjanduses

(Vabandust, kui sulg pole praegu terav, sest kirjutamises on pikk paus olnud.) Ajakirjandusvabadus- ja sõltumatus on olulised. Nii on võimalik rääkida asjadest nii nagu need päriselus on. Ma olen sellesse põhimõttesse uskunud kaua ja seda kaitsnud, võttes siinsamas blogiski ette väljaandeid, mis on nende põhimõtete vastu eksinud. Täna aga hakkasin selles kahtlema. Aitäh sulle, Õhtuleht! 2009. aastal kandideerisin isegi Õhtulehte ajakirjanikuks ja mul on siiamaani meeles, et nii Väino Koorberg kui Jaan Väljaots rääkisid mulle sellest, et nad soovivad Õhtulehte vähem kollaseks ja rohkem tõsiseltvõetavamaks teha. Praegu, seitse aastat hiljem saan öelda, et need olid toona plaanid, mis on nüüdseks läbi

Loe lähemalt »